pensioon alakoholik laborantia: uusid võimalused, mis avanevad pärast lõppu

Inimene, kes kogu elu on identifitseerinud end tööga, peab pensionile surmakuks. Ta ei tea, kuidas saada ei tõusta kuus hommikul, ei kiiruda koosolekul, ei hoienda käena projekti. Tema ajalool pension — tühi, tähendustuutlane olemine, enda kaotus. Kuid tegelikult pension alakoholikule ei ole lõpp, vaid uus algus. See on võimalus uuesti mõtestada oma elu, ümber tõlgendada oma oskused teise tasandile ja lõpuks alustada nendega, mida kunagi ei olnud aega. Võimalusi on palju. Peab vaid näha neid horisonti taga, mis enne oli suletud deadlinetega.

Identiteedi kriis: kuidas mina olekan ilma töö bändi?

Esimene ja kõige pehmsem löök alakoholikule pensionile on identiteedi kaotus. Ta on totunud esindama enda professionaalses rollis: «minu on direktor», «minu on peainsener», «minu on juhtiv spetsialist». Ja see, kui see roll on kadunud, ta tunneb end naha all. Ta ei ole enam keegi süsteemis, ta on lihtsalt inimene. See on hirmutav. Kuid just see hirm on peamine mootor uue tähenduse leidmisel.

Siin algab kõige intersantsem. Inimene saab esimest korda aastates tagasi küsida endalt: «Kuidas mina olekan ilma tööst?». Ja vastus võib üllustada. Sellega on võimalik olla hoolekandev grandpa, talitlusliku botaanik, sügav passionaad, kirjutaja, vabatahtlik. Ta võib olla lihtsalt inimene, kes oskab kuulda, naerma ja ei kiiredu. See avastus on esimese võimaluse, mida pension annab.

Energia ümberkvalifitseerimine: KPI-st isiklike projektidele

Alakoholik on totunud intensiivsele intellektuaalsele tegevusele. Tema mõistab nõuab ülesandeid, analüüse, otsuseid. Kui ei anna talle seda toitu, ta alustab haigeda. Kuid ei ole vaja teda büroo kaovutada, vaid neid energiat ümber suunata isiklike projektidele. Nüüd saad ise määrata eesmärgid, ise määrata ajad ja ise hindama tulemust.

See võib olla uue keele õppimine, mälestuste kirjutamine, aia loomine, reisimine riikidesse, kus sa ei ole kunagi olnud, või isegi väikse ettevõtte avamine — mitte rahna pärast, vaid vaimu pärast. Alakoholikul on kõige suurem ressurs: õiglus, võime süsteemset mõtlemist, õigus. Kui rakendada need omused seele, mis tõepoolest toob õnnetust, tulemus ületab kõik ootused. Pension annab teile aega, mida teie kunagi ei olnud. Kasutage seda ressursina, mitte tühjuna.

Uued rollid: õpetaja, vabatahtlik, avalik aktiivne inimene

Kümne aasta töö kogutud kogemus on kuld, mida ei saa lihtsalt maad peitmata. Alakoholik, kes on pensionile jäänud, saab saada nooremaid spetsialiste õpetajaks. Ta teadmised, tema tunde, tema võime näha olukorda mitmeid sammude eest on vääras uuele põlvkonnale. Võib juhtida kursuseid, konsovlentada, osaleda mentori programmides.

Võib minna vabatahtlikuks: abita loomade varjupaikades, osaleda keskkonnaregimentides, toetada vanusi inimesi. See ei ole ainult kasulik ühiskonnale, vaid annab tunde tarvislikkust, mis on nii oluline endale. Võib ka tegeleda avalikud tegevused: saada ühingu vanemate nimekirja liikmeks, kohaliku kogukonna, osaleda linnalepingute küsimuste lahendamisel. Kus tahes vajalik on juhtiv talent ja vastutus, endine alakoholik oleks oma kohas.

Tervis ja taastumine: lõpuks saab laulda

Paljud alakoholikud on aastades oma kehale signaalid ignoreerinud. Nad on töötanud vangi, kui nad on olnud vangi, kui nad on olnud üle öö. Pension on võimalus peatada ja lõpuks alustada oma tervist. Mitte lihtsalt «protsessoida arstiteenistuses», vaid ümber ehitada kogu eluülesanne. Määrata režiimi, parandada toitu, alustada spordi tegemist.

Loodus annab meile üsna imelikud taastumisvõimed. Kuid selleks peab meid andma endale aega. Pension on täiuslik aeg, et õppida kuulma oma kehast, puhkuda vabalt, uneda. See on investeering elu kvaliteedi arendamises mitmete aastate jooksul. Ja see, võib-olla, on kõige olulisem võimalus, mis avaneb endale endale alakoholikule.

Suhted: tagasipöörduda kaotatud

Alakoholikul on pärast kodusid sageli rikkunud või nõrkendunud perekondlike sidemed. Ta on liiga palju aega veetnud töös, jätnud mööda sünnipäevi, keeldunud ühisreisidest. Pensionile jäänud tal on võimalus kõik korraldada. Veeta aega lapsendega, toetada lapsi, rääkida abikaasa vaimu küljes — lõpuks ilma kiiredamata.

See ei alati ole lihtne. Tütarlapsed on juba totunud elama ilma teie aktiivse osalusega, abikaasa on totunud teie puudumisele. Kuid ei ole kunagi liiga hilja alustada uuesti ehitada suhteid. Pension annab teile aega, mida teie kunagi ei olnud tööd. Nüüd saad anda see armastavatele. Ja see, võib-olla, on kõige väävõlmapärane võimalus kõigist.

Uus vaade rahvale

Alakoholik on totunud rahva mõõtma saavutustega. «Olen rahul, kui andin projekti läbi», «olen rahul, kui minu tunnustasid». Pensionile jäänud see valem ei tööta enam. See on hirmutav, kuid see on vabastus. Nüüd saab rahva otsida lihtsatest asjadest: ühel hommikul päikesest, hea raamatu loomisest, käigust kohta kohta, rääkimisest sõbraga.

See ümberlõikamine nõuab aega. Kuid see väärib. Sest nii, mitte läbi saavutused, vaid läbi väiksed õnnetused, ehitatakse tõeline, tugev rahulolematus, mis ei sõltu välisest olukorast.

Lõpp

Pension alakoholikule ei ole lõpp, vaid uus peatükk. Peatükk, kus ta ei ole enam funktsioon ja saab saada inimeseks. Peatükk, kus ta saab uuesti tutvuda enda enda, avastada uusi horisoonte, tagasipöörduda kaotatud ja tunda elu maksumust ilma deadlineteta. Võimalusi on palju. Peab vaid mitte hirmutuda nende näha ja mitte hirmutuda esimese sammu tegemist. Sest tõeline elu ei algane büroos ja koosolekudes. See algab siin ja praegu — pensionis, mis lõpuks annab teile õiguse olla lihtsalt ise.

Permanent link to this publication: